Mis on keratokoonus?

Sarvkest on läbipaistev silma eesmine osa, mille peamiseks ülesandeks on valguse fokuseerimine. Keratokoonuse puhul hakkab silma sarvkest järk-järgult õhenema ning kujult koonilisemaks muutuma, mille tulemusel fookus kaob ja nägemine halveneb.

Tekkepõhjused

Keratokoonuse tekkepõhjuste osas ei olda veel täiele selgusele jõutud. Haigus näib olevat geneetilise eelsoodumusega, ligikaudu ühel kümnest keratokoonusega inimesest on ka keratokoonust põdev vanem.

Keratokoonus on seotud ka:

  • Silma allergiate;
  • Liigse silmade hõõrumise;
  • Sidekoe häiretega nagu Marfani sündroom.

Tihtipeale algab keratokoonus hilises teismeeas või varastes kahekümnendates. Seisund on progresseeruva kuluga ning nägemine halveneb tavaliselt 10 kuni 20 aasta vältel.

Keratokoonuse sümptomid

Keratokoonus mõjutab reeglina mõlemat silma korraga ning nägemise häired võivad tekkida nii lähedale kui kaugele vaatamisel. Sümptomid võivad silmade vahel erineda ning ajas muutuda.

Varajases staadiumis keratokoonuse sümptomiteks võivad olla:

  • Kerge udusus nägemises;
  • Moonutused nägemises (sirged jooned näivad kõverate, lainelistena);
  • Suurenenud valgustundlikkus;
  • Silmade punetus, paistetus.

Hilisemates staadiumites võivad keratokoonuse sümptomiteks olla:

  • Udune ja tugevalt moonutatud nägemine;
  • Kiiresti muutuv lühinägevus või astigmatism, mille tulemusel on vaja tihti prilliretsepti uuendada.

Keratokoonus on reeglina aeglase kuluga ning muutuste tekkimiseks võib minna aastaid. Osade inimeste puhul aga võivad muutused nägemises olla ka kiireloomulised. Kiire haiguse kulu puhul võib esineda äkiline sarvkesta paistetus ning armistumine. Armistumise tagajärjel kaotab sarvkest oma sileduse ning muutub läbipaistmatumaks. Eelmainitu tulemusel muutub nägemine veel enam moonutatuks ning uduseks.

Diagnoosimine ja ravi

Keratokoonust on võimalik diagnoosida rutiinsel nägemiskontrollil, mille käigus uuritakse teie silma eesmist pinda ning mõõdetakse sarvkesta kumerust. Haiguse diagnoosimisel kasutatakse ka sarvkesta topograafiat, mis võimaldab kaardistada sarvkesta kumeruse erinevates osades.

Keratokoonuse ravi sõltub sümptomite tõsidusest. Kergete sümptomite korral on võimalik nägemine korrigeerida prillidega. Hilisemates staadiumites, kui prillid enam ei aita, on fookuse säilitamisel abiks spetsiaalsed kõvad kontaktläätsed.

Lisaks eelmainitule kasutatakse keratokoonuse raviks:

  • Kollageeni ristsildamist (Crosslinking). Protseduuri eesmärgiks on tugevdada silma sarvkesta UV-kiirguse ja spetsiaalsete silmatilkade abil ning seega vältida seisundi edasist süvenemist;
  • Sarvkesta siirdamist. Juhul, kui sarvkest on veninud väga õhukeseks, asendatakse see kas osaliselt või täielikult doonorsarvkestaga.

Väga oluline on vältida silmade hõõrumist. Silmade hõõrumine võib sarvkesta kudesid täiendavalt kahjustada ning sümptomeid süvendada.