Nägemishäired

Ükski järgmistest nägemishäiretest ei ole haigus, vaid silma omapära, mis on tingitud silma mittemõõdupärasest ehitusest. Kui silm on anatoomiliselt terve, saab nägemist korrigeerida prillidega või kontaktläätsedega. (Silmahaigustega võib küll kaasneda nägemishäireid, kuid sel juhul on tegemist tagajärjega ja patoloogilise muutusega.)

Lühinägevus ehk müoopia
Lühinägevus on nägemishäire, mille puhul lähedale nähakse hästi, kuid kaugele ebaselgelt. Silma valgusemurdmisvõime on liiga suur või silmamuna liiga pikk ning silma langev valgus koondub võrkkesta ees. Seega võrkkest, mis võtab vastu nägemisaistinguks vajalikku infot, saab uduse pildi. Lühinägevust korrigeeritakse miinustugevusega prillidega ja kontaktläätsedega.

Kaugnägevus ehk hüperoopia
Kaugnägevus on nägemishäire, mille puhul kaugele nähakse enamasti hästi, kuid lähedale ebaselgelt. Silma valgusemurdmisvõime on liiga väike või silmamuna liiga lühike ja silma langev valgus koondub võrkkesta taga. Võrkkest võtab vastu ähmase pildi. Kaugnägevust korrigeeritakse plusstugevusega prillidega ja kontaktläätsedega.

Astigmatism
Astigmatism võib esineda koos müoopiaga või hüperoopiaga ja tuleneb silma ebatasasest kujust (ebaühtlane sarvkest või silmalääts). Pilt, mida inimene näeb, võib olla varjudega, väljavenitatud või moonutatud, sest silma langev valgus koondub kahes erinevas fookuses. Nägemishäiret korrigeeritakse silindriliste prilliläätsedega või tooriliste kontaktläätsedega.

Presbüoopia ehk lugemisprilli vajadus
Presbüoopia tekib tavaliselt pärast 40. eluaastat ja väljendub raskuses näha lähedale. Elu jooksul silmaläätse elastsus väheneb ja silm ei suuda enam erinevatele kaugustele teravalt nägemiseks oma loomulikku kohanemisvõimet maksimaalselt ära kasutada, selle tulemusena vajatakse lugemisprilli. Presbüoopia süvenedes võib tekkida ka vajadus kaugprilli järele.